Foto: Enlil Sonn, Värske Rõhk
Johanna Roos tegutseb kirjandusväljal nii uurija kui ka autorina: on vabakutseline kirjanik, kultuurikriitik, kultuuriajakirjanik, tudeerib TÜ kultuuriteaduste instituudis eesti kirjanduse eriala magistris. Luulega debüteeris Johanna ajakirjas Vikerkaar, lisaks on tema ilukirjanduslikud tekstid ilmunud Loomingus. Teda huvitavad kirjanduses piiriületused, (keskkonna)taju, afektiivsus, kehalisus. Omaloomingus tegeleb ta peamiselt teemadega, mis on seni ühiskonnas ja ka kirjanduses stigmatiseeritud – sinna hulka kuuluvad näiteks menstruatsioon, vaimne ja füüsiline vägivald, seksuaalsus. Lisaks tegeleb Johanna ka visuaal- ja etenduskunstidega.
2025. aasta kevadel ilmus Johanna debüütteos „Tsükkel”, mis viib lugeja menstrueeriva keha sisse, raputab, võõristab või vastupidi, tõmbab ligi. „Tsükli“ tekstides avalduv kogemusteahel kujutab lüürilise mina muutumist, vahel ka murdumist ühiskonnas, mis survestab teatud teemadest vaikima. See on julge ja otsekohene raamat, kus lisaks menstruatsioonile vaadeldakse ka seksuaalsust ja vägivalda. „Tsükkel“ on kehaline, intiimne, sihilikult toores, astub piiridest üle ja nihutab neid.
Kiirkohting: Johanna Roos
Ilmus Müürilehes 7. aprillil 2025, küsis Maia Tammjärv
/.../
Menstruatsioon on olnud lisaks isiklikule/kehalisele tasandile (ehk kogejale) ka kultuuriliselt (s.t väljastvaatajale) ebamugav teema, nagu need „naiste asjad” kipuvad olema. Kas, kui palju ja kuidas mõtlesid luulekogu (temaatilist) tervikut silmas pidades seepeale, et räägid millestki, millest ajalooliselt ja ju vist ka tänapäeval pole olnud esiteks tavaks rääkida ja millest seetõttu arvatavasti paljud lugejad ka tingimata ei pruugi tahta lugeda?
Mõtlesin küll selle peale, et pole tava rääkida. Seda juba seepärast, et kui olin esimese teksti kirjutanud, püüdsin leida ilukirjandust, mis kirjeldaks keha, selle protsesse-vedelikke, ennekõike menstruatsiooni. Ja annab otsida. Mulle väga meeldib Margit Lõhmuse „Sterne” – seal seda kõike on, aga olin tolle aasta jooksul seda juba kaks korda üle lugenud. Tahtsin midagi uut, midagi veel spetsiifilisemat, veidramat, aga ei leidnud. Siis otsustasin, et hea küll, kirjutan ise.
Mis puudutab teiste tahtmist lugeda, siis erand kinnitab reeglit – mina ju tahtsin. Kipun arvama, et minusuguseid on veel. Kas just palju? Võib-olla tõesti mitte, aga mis siis? Luulelugemine pole niigi kuigi popp, miski ei motiveeri mind siin massidele kirjutama.
Teisalt näen siin võimalust kehavedelikke ja -protsesse normaliseerida, muuta need teemaks, millest lugeja tahaks lugeda. Kirjutamisprotsess tõestas küll, et siin on nii palju kihte, mida lahti võtta. Ja et tülgastus, rõvedus, valu on või võivad olla miski, millest saab kirjutada poeetiliselt ja kujundirohkelt, isegi ilusalt.
Kunstis on teema vist tõesti rohkem kohal olnud – aga ikka jääb mulje, et kõnetanud on seesugune kunst eelkõige naisi. Kas sinu kogu võiks samuti temaatilistel kaalutlustel kõnetada eelkõige naisi? Ehk kas ideaallugeja pruugib olla keegi, kes luulemina kogemusi jagab, või mahub siia ka see, kelle jaoks sa ütled midagi sootuks uut?
Siia mahuvad kõik. Ma vist ei mõelnud tekstide kirjutamise, käsikirja koostamise ja luulekogu kokkupaneku juures kordagi soolisele binaarsusele. Pean end naiseks ja ma tõesti veritsen iga kuu, aga see ei defineeri mind inimesena. Seepärast viib see luulekogu menstrueeriva keha, mitte naisekeha sisse. Olen siin sugude suhtes irooniline, kahtlev.
Millele mõtlesin, on see, et rohkem võiks märgata, millised kehad on, mida teevad, kuidas teevad. Menstruatsioon ei ole kunagi olnud ainult „naiste asi”, sest me ei ole mingi eraldunud kategooria või võõrliik, kes sel „ebasündsal” kehalisel hetkel pildilt kaob. Menstrueerivad kehad eksisteerivad koos mittemenstrueerivate kehadega, ent on ometi stigmade ja tabudega laetud. Tahan, et kehade häbistamine, ahistamine ja alandamine lõpeks. Ja kuigi see tundub mission impossible, siis vähemalt proovin!
LOE EDASI SIIT!
Foto: Enlil Sonn, Värske Rõhk
Aga räägime siis menstruatsioonist. Intervjuu Johanna Roosiga
Värske Rõhk, intervjueeris Isabel Jezierska
See vestlus Johannaga toimus minu kodus. Ma lootsin Johannat veidi provotseerida, ent selgus, et seda ei ole sugugi nii lihtne teha. Johanna kohaneb ja mõtleb kaasa, selle asemel et oma arvamust minu kombel vestluses läbi suruda. Rääkisime kunstist, menstruatsioonist, sünnitamisest ja Johanna debüütluulekogust „Tsükkel“. Pildid tegime enne vestlust Salongi vetsus.
Miks peaks sinu arvates menstruatsioonist või menstruaaltsüklist rääkima? Ja miks peaks sellest rääkima poeetilises keeles? Mida see maailmale annab, kui me nendest asjadest rohkem räägime? Ja mida see annab, kui me räägime sellest luules?
Kohe tahaks vastu küsida: milleks üldse millestki rääkida? Räägidki selleks, et teema oleks rohkem esil, et mingi probleem tuleks päevavalgele. Aga võib-olla ei olegi tegemist probleemiga – võib-olla ongi mõte näidata, et see ei ole probleem.
Hakkasin kirjutama sellepärast, et tahtsin kõigepealt ise sellel teemal lugeda. Aga tuli välja, et midagi poeetilist, mis mu huvi rahuldaks ja mida oleks piisavalt suures mahus, ei olegi nii lihtne leida. Ja miks inimesed kirjutavad või loevad? Sest see annab mingitele asjadele tähenduse. Mulle oli hästi oluline aru saada, mis toimub minu enda kehaga. Ja mis toimub maailmas minu ümber – teiste kehadega. Selleks hakkasingi uurima sellekohast kirjandust. Võib-olla olengi ma tõestus, et sellist asja on vaja – või et sellest on vaja kirjutada.
Teisalt võiksin ka öelda, et tegelikult ei pea sellest kirjutama. See ongi mulle kohati dilemma. Ma ei usu, et kirjandus suudab maailma väga palju paremaks muuta.
LOE EDASI SIIT!
Foto: Enlil Sonn, Värske Rõhk
Foto: Autoportree
Julgus tuleb väikeste asjade kaudu. Intervjuu Johanna Roosiga
Feministeerium, intervjueeris Sanna Kartau
/.../
Ootad sa menopausi? Mulle jäi lihtsalt ette tekst leheküljel 42 pealkirjaga “Vajan sellest kõigest menopausi”…
Ema ütles mulle, et ta loodab, et ta veel elab, kui ma menopausist raamatu avaldan. Ma ei tea, kas menopaus on midagi, mida oodata, nii et ma tingimata ei oota. Aga kirjutamiskogemust võib-olla tõesti.
Ma tahtsin nalja kohta ka küsida. “Tsüklis” oli päris mitu teksti, mis mind itsitama ajasid. Kuivõrd sa nende positsiooni tervikus läbi mõtlesid?
Ma ei otsinud huumorit meelega taga. Arvan, et ma lihtsalt kirjutan nii. Sealt tuleb minu isiksus läbi: olen väga irooniline, kohati sarkastiline. Selleks, et keerulisi asju enda jaoks lahti mõtestada, et lihtsam oleks, räägin läbi huumoriprisma, lisan sinna mingisuguse… salajase irve (“irw”, mäletate seda slängi veel?). Ju see siis kandub üle ka minu tekstidesse. Kui ma oma tekstides väga nukraks lähen, siis mingil hetkel ma tajun ära, et oota, miks ma nii palju halan? It’s not that deep… Suumi välja korraks ja vaata asja distantsilt, võib-olla ei ole see nii tõsine! Siis muutub ka tekst.
Milline tekst kogus paneb sind uhkusega endale õlale patsutama, et “hea töö, Johanna!”?
Üks tekst sündis hästi ootamatult. See on luuletus leheküljel 40 (“tahan menstrueerida nii nagu mehed / pissivad põõsastes”). Selle sünnihetk ei olnud üldse eriline moment – lamasin voodis, vahtisin lage. Luuletuse kujund lihtsalt tuli minu juurde ja mõtlesin, et see on paganama hea pilt. See tekst mulle meeldib.
LOE EDASI SIIT!
ARVUSTUSI
Sveta Grigorjeva: Kas sul on päevad vä?
Sirp, 13. juuli 2025
Ehk on aeg see kurikuulus misogüünne küsimus tagasi kaaperdada ning teha menstruatsioonist normaalne jututeema mujalgi kui kodus ja naiste tualettruumis?
Kui tihti olen mõelnud, et see va naiseks olemine on ikka üks rõve asi. Bioloogia bioloogiaks – kui palju selles naise-keha(ks)-olemise-kandmise vihas on tegelikult patriarhaadi sünnitet kavalust? Kas ma tõesti vihkan (tihti) oma keha ja naiseksolemist või on pigem ühiskond ja selles prevaleerivad naisi vähendavad ja vähem väärtustavad tõekspidamised mind niisuguseks mudinud? Mitte ainult mind. Näidake mulle naist, kes ei vihkaks ega varjaks oma keha.
Sarnaselt Roosi autoriminaga olen minagi mõelnud: „menstruatsiooniluule võiks ju olla voolav hingav / kulgev intiimsust ja õrnust õhkav nagu puutumata loodus / nii väga tahaks kirjutada sellist lembeluulet [—] aga mu luulel on kontrollimatu tapjainstinkt / see suretab liha ja loomi ja taimi“ (lk 37); „vihkan / pissimist / ja pesukaitsmevahetust / kuradi mõtlemise kabinet / jõuan kümne sekundi jooksul / kortsu vajudes / öelda enesele nii palju koledaid asju“ (lk 41); „ära unusta / olen lihtsalt naine / seisan // peegli maailma suguvõsa meeste väärkohtlemise heteronormatiivide palgalõhe vägivalla ees // küsin armastust“ (lk 26-27).
LOE EDASI...
Mihhail Trunin: Johanna Roos feminismi ja poeetika vahel
Sirp, 13. juuli 2025
Luulekogus „Tsükkel“ on feministlik probleemipüstitus seotud põhjalikult läbi mõeldud poeetilise vormiga. Tulemus on meisterlik.
Oma debüütkogus „Tsükkel“ vaatleb Johanna Roos maailma tänapäeva feministliku optika kaudu: naise keha ja sotsiaalsete rollide kaudu, mille traditsiooniline ühiskond on naisele peale surunud. Roos käsitleb teemasid, mida on pikka aega peetud tabuks (või vähemalt marginaalseks): menstruatsioon, hormonaalsed kõikumised, karvad naise kehal, higi, psühholoogiline haavatavus. Kõik see, mida patriarhaalses kultuuris on püütud varjata kui „ebapoeetilist“, on Roosi käes luulematerjal: avameelne, terav, valus ja samal ajal lüüriline.
Luulekogu on tutvustuse järgi „kehaline, intiimne, sihilikult toores“ ning „viib lugeja menstrueeriva keha sisse“.
Toon mõne iseloomuliku näite. Kogu avaluuletuses „Endomeetrium“ kirjeldatakse menstruatsiooni kui regulaarset tüki rebenemist iseendast: see algab ängist, mis „tülpimuse tilkadena / läigib silmanurgas / voolab põski / mööda alla“.
Silvia Urgas: Ka lahtisest uksest sissemurdmine teeb häält
Looming, juuni 2025
Kuigi menstruatsioonist on nii maailmas (Anne Sextoni mainimine on siinkohal kohustuslik) kui ka Eestis luuletatud varemgi – kohalikuks teerajajaks võib pidada 1990-ndate Triin Soometsa –, on Roosil kahtlemata õigus, et menstrueerivad kehad on stigmade ja tabudega laetud.[2] Hoolimata sellest, et „Tsükkel” on iseenda kalkuleeritud asetamine Eesti kirjandusmaastikule, verine plekk, mis ütleb „Mina olin siin”, on see siiski julge samm, kehalise paratamatuse valgustamine, mida tavaliselt näha ei taheta. Ka lahtisest uksest sissemurdmine teeb lärmi ja paneb päid pöörduma. Päevasid on kombeks varjata, visata verised linad ja aluspesu kiirelt pessu enne, kui keegi märgata jõuab, tööl või külas olles peita tampoon varrukasse kui WC-sse hiilid, iga kolme-nelja nädala tagant korduvat ebamugavust ja valu kurta ainult lähedastele. See on vaikiv ühiskondlik kokkulepe, mille murdmine tundub juba iseenesest radikaalne. Sellest provokatsioonist on autor ise selgelt teadlik: „voolata kunstilisest ilust dekadentsi kirjutada ühel / lehel menstruatsioonist sõjast ja seksikusest” (lk 19). „Tsükkel” pole pelgalt luule menstruatsioonist, vaid luule menstruatsiooniluulest, raamat, mis on samavõrra sellest, mis tunne on olla naine, kui ka sellest, kuidas on naine olemisest kirjutada.
LOE EDASI...
Kaisa Ling: Kuidas selgitada menstruatsiooni jänestele
Vikerkaar, 7-8/2025
Võib uskuda, et aastasadu (-tuhandeid?) kestnud veenmisprotsessi tagajärjel oleme harjunud omaenese kehalisi protsesse alateadlikult jälgima ja häbistama („kiskus õmblusi lahti tekitas häbi“, lk 54), nende pärast ennast süüdi tundma („jäin kinni / kehavihkamiseihavihataha“, lk 22), iseennast asjastama, pisendama diskreetseteks hallatavateks paladeks, selle asemel et hõivata olemasolevat ja meile eraldatud mateeriat subjektidena („olen tükk pehmet silikooni“, lk 24). Johanna Roos loob oma kogus keelt uinunud kehade elanikele, kes uskusid „aastaid iseenda valesid“ (lk 25). Õpitud mustrid, iseenese tajude ja kogemuste ebausaldusväärseks pidamine, kehastunud teadmiste kahtluse alla seadmine ja välise „ratsionaalse“ ülimuslikuks pidamine võivad olla alateadlikud ellujäämisreaktsioonid maailmas, kus kehadele, olgu need inim- või mitteinim-, on üha vähem ruumi ja aega. Ja enesekolonisatsioon on tõhusam kui väline sund: kui kehad iseenese kontrollimisega hakkama saavad, pole selleks vaja lisaressursse.
LOE EDASI...
