*
tahan menstrueerida nii nagu mehed
pissivad põõsastes
seista harkis jalgadega teeserval
väikeste kuuskede mändide kohal
jahtida sihtida tabada
verejoaga käbisid kändusid olla
looduslik väetis vihmaveerenn
tilkuda lehtedele sügisel niikuinii
keegi ei saa aru kõik värviline tuleb
minu seest vahel oranžikam roosakam
täitsa metsmaasikapunane või nagu kärbseseen
vahel on klompis siis saan eriti ägedalt
sihtida palju ägedamalt kui mehed
nad oleks kadedad oh mis kuulipildur mu sees
*
Vahin niiskeid näpuotsi,
otsin hüübinud
punase vahelt
oma isikumustrit,
otsin hüübinud
punase vahelt
oma isikumustrit,
aga küünte all konutavad
elamata elud.
elamata elud.
*
Vihkan
pissimist.
Ja pesukaitsmevahetust.
Kuradi mõtlemise kabinet.
Jõuan kümne sekundi jooksul
kortsu vajudes
öelda enesele nii palju koledaid asju.
pissimist.
Ja pesukaitsmevahetust.
Kuradi mõtlemise kabinet.
Jõuan kümne sekundi jooksul
kortsu vajudes
öelda enesele nii palju koledaid asju.
Võiks ju
menstruatsiooniluule võiks ju olla voolav hingav
kulgev intiimsust ja õrnust õhkav nagu puutumata loodus
nii väga tahaks kirjutada sellist lembeluulet
pastoraalset prohvetlikku
kümmelda oma valuilusates verejõeniredes
nagu thoreau minna metsa juua metsikuse eliksiiri
sulatada oma sõnadega lund ja mitte koerakusekollast
vaid süütult piimjat
rõõmu tunda sellest jõhkrast ja valusast
põlvini kasteheinas nagu väike koidula (ja mitte see
pronkskuju sammu kaugusel pargimurust vaid)
luust ja lihast pehme siidinahkne koidula
mängida ehani lillede ja rohuga
leida ennast pilvedest ja merevahust ja samblast
suudelda muresid tuulde ja siis sind päikeseloigus
nii väga tahaksin kirjutada sellist luulet
aga mu luulel on kontrollimatu tapjainstinkt
see suretab liha ja loomi ja taimi
nagu kliimasoojenemine vajutan ilusa kesta alla mikroplasti
nii on lihtsalt lihtsam sellest kõigest luuletada
siunata nagu elu poleks piisavalt hea
aga pidage – olen looduselaps ja armastan oma ema
ja temagi teab millest ma räägin
menstruatsioon on valusilus
aga see kõik tundub masinlik tundub valeilus
samas võiks ju teeselda
kulgev intiimsust ja õrnust õhkav nagu puutumata loodus
nii väga tahaks kirjutada sellist lembeluulet
pastoraalset prohvetlikku
kümmelda oma valuilusates verejõeniredes
nagu thoreau minna metsa juua metsikuse eliksiiri
sulatada oma sõnadega lund ja mitte koerakusekollast
vaid süütult piimjat
rõõmu tunda sellest jõhkrast ja valusast
põlvini kasteheinas nagu väike koidula (ja mitte see
pronkskuju sammu kaugusel pargimurust vaid)
luust ja lihast pehme siidinahkne koidula
mängida ehani lillede ja rohuga
leida ennast pilvedest ja merevahust ja samblast
suudelda muresid tuulde ja siis sind päikeseloigus
nii väga tahaksin kirjutada sellist luulet
aga mu luulel on kontrollimatu tapjainstinkt
see suretab liha ja loomi ja taimi
nagu kliimasoojenemine vajutan ilusa kesta alla mikroplasti
nii on lihtsalt lihtsam sellest kõigest luuletada
siunata nagu elu poleks piisavalt hea
aga pidage – olen looduselaps ja armastan oma ema
ja temagi teab millest ma räägin
menstruatsioon on valusilus
aga see kõik tundub masinlik tundub valeilus
samas võiks ju teeselda
